Viimasel ajal on ehitussektori tööjõu puudusest ning sellega seoses ehitusvaldkonna kutseõppest rohkesti juttu olnud. Viimistlusmaterjalide Paigaldajate ja Tarnijate Liidu (VIMPTEL) tegevjuht ja juhtimisnõustaja Kiur Lootus aitab olukorda kirjeldada ja lahendusi pakkuda.
Milline on sinu arvates praegu ehitusvaldkonna kutseõppe olukord?
Tööjõu järelkasvu olukord on kriitiline. Väga tänuväärne on, et Ehitusettevõtjate Liidu juht Indrek Peterson ning Katuse- ja Fassaadimeistrite Liidu juhatuse esimees Peeter Kärp on seda teemat portaalis ehitusest.ee põhjalikult lahanud. Ehitusvaldkonna kutseõppe numbritele otsa vaadates seisame lähiaastatel raske valiku ees: kas avada jõuliselt uksed välistööjõule või koolitada kohapeal välja rohkem ehitusspetsialiste. Turu nõudlus ja vajadus kvalifitseeritud tööjõu järele kasvab. Mure on selles, et kui kvalifitseeritud tööjõudu napib, siis siseneb sektorisse kvalifitseerimata tööjõud. See omakorda toob kaasa ehituskvaliteedi languse. Ehitatud keskkond mõjutab meie tervist ja heaolu ju otseselt. Kui ehitusvaldkonnas ei tegutse oma ala professionaalid, siis see on otsene oht meie kõigi tervisele. Seetõttu on probleem tõsine.
Kas kutseõppe mure ongi pigem selles, et pole piisavalt noori, kes tahab ehituseriala omandada, või on probleeme ka ehitusvaldkonna kutseõppe kvaliteediga?
Kutsekoolide õppetase on läinud aasta-aastalt paremaks. Ehitussektori õpe jaguneb allosadeks: betoonivalajad, siseviimistlejad, katuse- ja fassaadimeistrid jt. Neid erialasid õpetatakse eraldi. On valdkondi, kus on väga hea õpe ja piisav järelkasv, näiteks maalrite puhul. Nad leiavad rakendust Eestis või liiguvad tööle mujale. Paraku on erialasid, millel praegu üldse väljaõpe puudub, näiteks põrandakatte paigaldajate puhul. Põrandakatte paigaldaja 4. taseme kutsestandard on küll loodud, kuid kutsetasemega põrandapaigaldajaid peaaegu polegi, sest puudub koolitus, mis valmistaks neid tasemeeksamiks ette. See omakorda tingib olukorra, kus klient ei saa seada kutsetaseme olemasolu valiku kriteeriumiks.
Mis põrandapaigaldaja väljaõppe pakkumist siis ikkagi takistab?
Koolid on valmis sellist õpet pakkuma, kui on tagatud nõudlus. Takistuseks võib saada täiendõppe rahastusmudel. Praegu on kooli jaoks kasulikum pakkuda tasemeõpet, mille puhul koolidel on õppija kohta raha rohkem. See võimaldab kvaliteetsemat õpet pakkuda. Täiendõppe ebakindla rahastuse tõttu õppe kvaliteet kannatab. Ehitusvaldkonna õpe on väga praktiline ja seetõttu kulukas. Koolid on olnud siiski väga tublid ja loomingulised. Nad on leidnud raha mitmesuguste koostööprojektide näol. Ka ettevõtted on saanud õpet toetada. Muidu oleks koolid sõltuvad vaid riigi rahastusest. Probleem on, et koolid peavad selliseid valikuid üldse tegema. Ehituskoolituse tasemeõppel on ranged nõuded, täiendkoolitusel on need mõnevõrra leebemad. Ehitussektoris on kitsamaid valdkondi, kus piisaks vaid täiendõppest. Seetõttu võiks riiklik rahastussüsteem ehitussektori vajadusi rohkem arvesse võtta ja toetada.
Kas leidub piisavalt inimesi, kes soovivad minna kutsekooli ehituserialasid õppima? Kuidas ehitusvaldkonna järelkasvu probleemi lahendada?
Minu arvates tuleb tööjõu ja kutseõppesse liikuvate noorte probleemi lahendamist alustada sellest, et tuleb ehitusvaldkonda populariseerida. Meie ühiskonnas pole oma kätega töö tegija piisavalt väärtustatud. See on väga suur probleem. Ehitustöö on raske ja vastutusrikas, kvaliteediootused on suured, ehitus mõjutab meid kõiki. Kui õppija pole motiveeritud ja töötaja silm oma tööd tehes ei sära, siis me ei saavuta parimat tulemust. Ehitussektor ootab õppima ja tööle inimesi, kes soovivad oma kätega väärtust luua. Seda soodustaks muidugi ühiskonna valmisolek oma kätega töötajaid senisest rohkem väärtustada. Praktilisi oskusi tuleb hoida ja edasi anda, muidu võivad need ajapikku kaduda. Siinkohal saavad peatöövõtjad ja tellijad palju ära teha. See on puhtalt kultuuri küsimus, kuidas me ehitussektoris omavahel suhtleme ja üksteisega käitume. Üksteise suhtes lugupidavalt käitumine peab jõudma kuni alltöövõtja reatöötajani välja. See ongi kultuuri loomine. Ehitussektori ettevõtluskultuur ei ole praegu hea. See on kahtlemata üks valukoht ja põhjus, miks kutseõppe järelkasv ja ehitussektori maine on kannatanud. Ehitussektoris on tihti inimestevahelisi pingeid, töötajaid ei tunnustata piisavalt, nendega käitutakse vahel inetult. Tihti tuleb ette seda, et väärt töötaja lahkub vaimse koormuse tõttu sektorist. See on sektorile suur kaotus ja seda saaks ettevõtluskultuuri parandades ära hoida. VIMPTEL annab omalt poolt panuse sellega, et tunnustame kvaliteetse põrandapaigaldustöö tegijaid.
Kas Viimistlusmaterjalide Paigaldajate ja Tarnijate Liit (VIMPTEL) pakub sellele probleemile mingeid omapoolseid lahendusi?
Me usume, et suudame midagi ära teha. Ettevõtluskultuuri muutmine on pikk protsess. Seda tuleb vaadelda kogu sektori lõikes, sest me teeme iga päev koostööd kõigi ehitussektori osapooltega. Meie eesmärk on tulevikus kõigile huvilistele põrandapaigaldusega seotud koolitusi pakkuda. Korraldame koostöös Ehituskeskusega sel sügisel infoseminari “Põrandapäev”. Meie suur soov on viia põrandapaigalduse spetsiifilist teadmist ka tellija, peatöövõtja, projekteerija, ehitusjärelevalveni, et kogu sektoris oleks üksteisemõistmist ja teadmist rohkem. Mida rohkem on valdkonnaspetsiifilist teadmist, seda lihtsam on omavahel suhelda. Mida kergem on suhelda, seda parem on kultuur. Kõik huvilised on põrandapäevale oodatud (vt lisainfot www.vimptel.ee)!
Kas sa oskad välja tuua mingi konkreetse põletava ja päevakajalise probleemi, mis põrandapaigaldajatele praegu kõige rohkem muret valmistab?
Põrandapaigaldusvaldkonna ettevõtetele teeb muret teadmatus selle kohta, milline peab olema aluspinna kuivamise aste enne seda, kui saab hakata põrandakattematerjali paigaldama. Sealt saavad alguse hilisemad kvaliteediprobleemid. Põranda aluspinna liigne niiskus võib hiljem palju peavalu tekitada. Hilisem väljakuivamine on eri materjalide puhul erinev. Ka konstruktsioonide ja kinnitusmaterjalide omavaheline keemiline reaktsioon jäetakse pahatihti tähelepanuta. Konstruktsiooni paneb paika juba projekteerija, kes peab kohe alguses tegema õiged otsused. Seetõttu soovime valdkonnaspetsiifilist teadmist viia võimalikult kõrgele otsustajateni.
Mis võib juhtuda, kui neid kvaliteetse põrandapaigalduse eeldusi ei täideta?
Leebem variant on see, et ruumis võib püsida ebameeldiv lõhn. See on piisavalt segav, kui inimene peab elama, õppima või töötama ruumis, kus on ebameeldiv lõhn. Palju suurem probleem tervisele on see, kui põranda aluspinna liigniiskuse tõttu hakkab arenema hallitus. Hallitus võib tekitada inimesele juba väga raskeid pikaajalisi terviseprobleeme. Hallituse leidmine pole ka nii lihtne, see võidakse avastada alles palju hiljem renoveerimise käigus. Piisavalt ventileeritud ruumis pole hallituse lõhna tundagi. Aluspinna puuduste korral ilmneb ka põranda visuaalseid defekte.
Kui tihti tuleb põrandapaigalduses ette täiesti ebakvaliteetset tööd?
Vahel ikka veel tuleb ette ka ebakvaliteetset tööd. Kuna põrandapaigalduse kutseväljaõpe puudub, siis õpetavad paigaldusettevõtted ise oma töötajad välja. Enamik teevad seda korralikult, kuid tase on väga erinev. Probleem ongi selles, et praegu pole põrandapaigaldajal kutsetaseme olemasolu nõutav. Igaüks võib firma asutada ja teenust pakkuma hakata.
Milline on viimistlusvaldkonna ettevõtjate koostöö kutsekoolidega?
VIMPTELi senine koostöö Tallinna Ehituskooliga (arendusjuht Tõnu Armuliku, ehitusviimistluse juhtõpetaja Terje Jakseni ja õppedirektor Lya Männistega) on olnud väga julgustav ja lootustandev. Nad on püüdnud välja töötada põrandapaigaldusvaldkonnale sobivaid lahendusi ja väljaõppevõimalusi. Väga hea näide on ka Katuse- ja Fassaadimeistrite Liidu koostöö Tallinna Ehituskooliga. Töökohapõhises õppes on koolitatud juba üle 200 spetsialisti. Me soovime ja plaanime tulevikus samamoodi korraldada põrandapaigaldaja töökohapõhist õpet: teoreetilise baasi annab Tallinna Ehituskool ja praktilised oskused paigaldusettevõte. Mõne põrandakattematerjali paigaldamise väljaõppe puhul piisabki täiendkoolitusest. Töökohapõhise õppe puhul võib ilmneda siiski rahastusega seotud takistus. Töökohapõhine õpe eeldab ettevõttelt, et ta panustab igati töötaja õppe edukasse läbimisse. See tähendab, et ettevõte võimaldab õppijal tööajal teoreetilises õppes osaleda ja et ettevõte ka tasub töötajale väljaõppes osaletud aja eest. Siin oleks oluline, et riik toetaks ettevõtjat, et tal oleks lihtsam see otsus teha.
Intervjuu Kiur Lootusega, intervjueerinud Kerli Tennosaar (16.09.2021)
Kiur Lootus endast: “Esimese hariduse poolest olen arhitekt. Praeguseks olen tegutsenud juba 20 aastat ettevõtjana. Sellest suurema osa ehitusvaldkonnas (projekteerimine, ka ehituse peatöövõtt projektijuhtimise meetodil, puitmajade tootmine) Eestis ja ka Põhjamaades. Tänu pikale kogemusele on mul ehitusvaldkonnast laiem pilt olemas. Hiljem olen läbinud EBSis ExecutiveMBA programmi ning tegutsen juhtimiskoolitaja ja juhtimisnõustajana. Olen kolme lapse isa.”
Viimistlusmaterjalide Paigaldajate ja Tarnijate Liit (VIMPTEL, www.vimptel.ee) koondab viimistlussektori vastutustundlikud ja tugevad ettevõtjad. Liit soovib jagada vajalikke teadmisi sellest, kuidas luua majanduslikult, sotsiaalselt ja ökoloogiliselt jätkusuutlik, inimsõbralik ja kestev elukeskkond ka järeltulevatele põlvkondadele.
Liidu visioon on luua ja tagada koostöös ehitajate, (sise)arhitektide ja tellijatega ühtsetel põhimõtetel tegutsev viimistlusmaterjalide turukeskkond, mis pürgib teadlikkuse laiendamise kaudu inim- ja keskkonnasõbralikuma elukvaliteedi ning ehitus-/viimistluskvaliteedi poole Eestis.